Lambi selfar, sest siia postitusse ei sobi ükski pilt lol

Tere taas armsad sõbrad

Ma olen nüüd ühe sessiooni juba koolis käinud ja siiani on kõik ülihuvitav ja põnev. Tervis natuke streigib, aga hetkel ei ole väga hull õnneks. Täna räägin teile LÕPUKS (trummipõrin) orkaan Irmast. Kui ma teilt esimest korda küsisin, mis teid huvitab, siis mu postkast oli täis orkaan Irmat. Alguses ma lihtsalt ei osanud ega tahtnud sellest kuidagi kirjutada, aga praegu on sellest täpselt 2 aastat möödas ja on aeg teid lõpuks sellega rõõmustada. Rõõmustada kuidagi imelik öelda sellise teema kohta, aga tean kui oodatud postitus see lihtsalt on.

Ma läksin USA’sse peale gümnaasiumit, koos isa ja õega. Käisime kõik koos New Yorkis, Washingtonis, Californias, Las Vegases ja lõpetasime reisi Miamis. Miamis sellepärast, et Kenneth elas siis veel seal ja ma tahtsin talle juba niiiiiiii kaua külla minna. Mu perekond läks ise tagasi koju ja mina jäin sinna veel mõneks ajaks puhkama. Ma ütlen ausalt.. alguses oli jube hirmus olla teisel pool maakera ilma enda perekonnata. Ma ei olnud ju Kennethit ka aastaid näinud ja see kõik oli natuke sketchy haha.

Tema on minu kallis õeraas Anna-Elisa (vist olen varem ka temast pilte lisanud)

Esimese õhtuga juba purustasime jää ja juba paari päeva möödudes hakkasime Kennethi õe Kiaraga mulle Miamisse ülikooli otsima haha. Kõik oli ilus, tore, armas kuni orkaani hoiatuseni. Tegelikult juba sel päeval kui me perega Miamisse jõudsime oli uudistes suur tormihoiatus, aga me ei pööranud sellele üldse tähelepanu, sest me ei osanud hinnata sealseid torme absoluutselt.

Mu armas Kiara

Ma sain Miamit nautida umbes nädalakese ja siis pidime hakkama juba eluks vajalike asju shoppama ja enda kodu turvaliseks muutma. See protsess ise oli hästi põnev ja lõbus ning me ei mõelnud liiga palju üle ka. Ma arvan, et minu jaoks esimene ärveuse tekitaja oli siis, kui meie kõigi telefonidesse tulid minu jaoks veidrad sõnumid.

Kas Sina ehmataksid selle peale?

Järgmine creepy asi juhtus teleka vaatamise ajal. Poole saate ajal hakkas telekas karjuma ja tuli ekraanile tormihoiatus (see hääl oli selline pidev tuututamine.. nagu maailmalõpp oleks käes vms). Õnneks olin ma perekond Suiedega ja ma ei oleks tahtnud mitte kellegi teisega selles olukorras olla. Kennethi emast Katrinist sai mulle, kui teine ema seal olukorras ja iga kord kui tundsin jälle paanikat, siis me lihtsalt rääkisime omavahel selle paanika minema. Ma mäletan mu viimane kõne enne, kui telefoni pidin välja lülitama (aku säästmiseks) oli isaga ja peale seda kõne oli minu esimene breakdown. Ma ei muretsenud nii palju isegi meie enda pärast, vaid mu süda valutas, sest teadsin kui väga mu perekond ja sõbrad Eestis muretsevad. Me tegime sel ajal hästi palju otseülekandeid ka sotsiaalmeediasse, et näidata kuidas see kõik välja tegeliult koha peal näeb. Mina tegin snapchatis ja instagramis update videosid ja Kennethi ema kirjutas Facebooki postitusi pidevalt. Lisaks võtsid Eestist ajakirjanikud meiega ühendust ja Katrin andis neile meie ja Irma kohta infot.

Perekond Suied

Kuidas me siis valmistusime?

Me läksime poodi ja ostsime palju vett ja toitu mis säiliks. Ma ei mäleta kõike, mis me sealt shoppasime, aga väga hästi mäletan kuidas praadisime mune ja peekonit ning panime need vaakumkottidesse, et säiliksid kaua.

No ei saa ju olla kurb, kui sul nii palju süüa on

Akende ette pani Kenneth koos teiste majaelanikega shutterid. Muuseas ma sain seal teada, et üks põhjus miks shutterid ette pannakse on see, et vargad ei saaks meile aknast sisse hüpata tormi ajal. USA’s on suurte tormide ajal väga palju hulljulgeid vargaid, kes jooksevad majast majja ja teevad kõik tühjaks. Hirmus eks.. nagu tormist endast ei piisaks.

See oli muuseas meie viimane pilt enne kui torm jõudis

Toas me kiletasime Kennethi kogu stuudiotehnika kilesse ja kõikide dokumendid samuti. Kui ma ei eksi, siis kiletatud tähtsad dokumendid me panime kõik kuivatisse peitu.


Pakkisime endale igaksjuhuks SOS seljakotid juhuks kui peame kiiresti jooksu panema (õnneks nii hulluks ei läinud). Selga panime riided, mis läheks võimalikult vähe märjaks, kui vesi peaks sisse tulema. Vett hakkas küll veidi sisse tulema, aga kuna meil olid nii väljas, kui sees ukse ees suured liivakotid, siis need hoidsid suure vee ära. Kõik inimesed läksid kindlatesse punktidesse, kus neid liivakotte jagati ja seal olid meeeeeletult pikad järjekorrad. Minu jaoks oli see kõik nii kummaline, sest meie siin ei pea kunagi kuskil liiva järjekorras passima või sõitma ühest poest teise, et VETT osta. Vaatepilt, et poes on letid tühjad, oli järjekordne uus kogemus. Kui torm oli juba päris lähedal, siis läks meil elekter ära ja kuna Miamis on väga niiske ja kuum, siis ilma konditsioneerita läks see asi seal päris kiiresti vastikuks. Ma mäletan kuidas me Kennethiga magasime lihtsalt kivipõranda peal.. ilma teki või linata, et oleks natukenegi võimalik und saada. Suurema osa ajast veetsime me enda safe zones. Safe zone tuleb orkaani ajal igas kodus ehitada. See on maja kõige turvalisem ruum/koridor. Meie ehitasime enda koridori patjadest ja tekkidest mõnusa suure pesa ja magasime seal kordamööda (kõigil korraga und ei olnud, sest ajataju oli nii kadunud).



Palju me sellest tormist ise saime?

Alguses kui Irma meie poole liikus, siis tundus, et me saame ikka väga korraliku laksu. Reaalsus oli see, et me oleme õnnesärgis sündinud, sest meist läks orkaani silm päris suure kaarega mööda. Me saime endale mitu tornaadot, mis orkaanist tekkisid, aga kõige suurem kahju oli vist Key Westil. Nende kodud olid kõik läinud ja päris kaua said Key Westi sisse sõita ainult sealsed kohalikud ja seda ka dokumendi alusel. Mina mäletan kõige selgemini meie tormist kõva shutterite peksmist vastu akent ja sellist veidrat kriuksumist. Tegelikult on väga suur osa sellest mu peast kadunud, sest ma alati blokkinud jubedaid asju enda mälus.  Ma ei taha isegi mõelda, mida inimesed Key Westil tundsid.

Ameerika reis oli minu jaoks ’’suureks saamise reis’’. Peale seda vaatasin ma kogu maailma teise pilguga ja hakkasin väga palju rohkem väärtustama kõike, mis mul on (vahel unustan ikka, et nii suure asjaga hakkama saime ja jonnin, aga ma olen ka ainult inimene eks). See reis õpetas mulle kuidas päriselt kriisiolukorras hakkama saada ja see orkaan lähendas mind Kennethiga nii palju, et tänaseks elame me ju koos Eestis. Tagasi sellele kõigele mõeldes olen ma meeletult tänulik oma kaitseinglitele, kes olid meiega ja ei lasknud midagi halba juhtuda. Kui ma orkaani ajal suutsin mõelda ainult enda kodu ja pere peale, siis tegelikult Miamist lahkumine oli minu jaoks kordades raskem, kui see orkaan ise.

Mul tuleb ikka veel seda vaadates klomp kurku :(

Õnneks pidin üksinda õnnetu olema ainult mõned tunnid. Ma lendasin Miamist Chicagosse ja seal lennujaamas ootas mind juba jälle mu paps. Seda pingelangust ei anna mitte kuidagi sõnadesse panna ehk vaadake parem seda rõõmsat selfiet ja olge ikka sama mõnusad edasi.



Mondela xx

Tere mu armsad

Alustame jälle heade uudistega nagu alati. Kui te veel ei ole mu rõõmukilkeid instagramis näinud, siis MA SAIN KOOLI SISSE. Lähen nimelt Majanduskooli, et saada sotsiaalmeedia spetsialistiks. Kui aus olla, siis ma kardan niiii väga, sest ma reaalses elus ei ole väga kunagi olnud inimeste inimene ja imeline suhtleja. Kindlasti ajaga palju muutunud ja nüüd ma juba handlin võõraid inimesi paremini, aga hirm on ikka. Ma lubasin endale edaspidi hoiduda kõigest, mis mind õnnetuks teeb (sest see tekitab ärevust eksole ja ärevus süvendab mu potsi nii hullult) ja võtta vastu palju uusi väljakutseid ehk alustuseks 50 võõra inimesega ühel kursusel käimine on ilmselt piisav väljakutse haha.

Te kindlasti mõtlete, et miks ma siis sellise eriala valisin kui ma ei tunne end mugavalt isegi võõraste inimestega eks. Ma armastan blogimist ja instagrami konto lahedana hoidmist nii väga, et ma ei taha seda enam ainult enda jaoks teha. Peale kooli lõppu tahaksin aidata ettevõtteid, kellel on palju potentsiaali, aga kõik seisab sotsiaalmeedia promo taga kinni. Ma olen rohkem kui kindel, et täna kahe aasta pärast, kui ma seda postitust ise uuesti loen, siis olen ma ületanud vähemalt pooled oma hirmud ja olen edasi astunud suure sammu enda parima võimaliku elu suunas. Loodame, et kõik läheb nii nagu mu väike süda tahab eks. Aa fun fact üks mu tulevane kursaõde, kes mind infotunnile registreeris arvas, et mu eesnimi on Laura ja perekonnanimi Mondela haha, hea algus.

Vahepeal olen ma saanud nii liigutavaid ja ilusaid kirju teilt. Nii palju annab motivatsiooni kiri sisuga ’’Aitäh, et blogid!’’ või ’’Palun kirjuta rohkem!’’. Eriti läks mulle hinge ühe tüdruku kiri, kes väga soovis, et ma räägiksin rohkem, mis asjad POTSI puhul aitavad peale selle, et panen jalad seinale ja söön soola haha. Ma hakkasin mõtlema, et enamus potsikuid ilmselt teavad neid ja võib olla teevad ka, aga teile infoks kes te kursis pole, siis potsile on hästi palju erinevaid vereringe harjutusi. Need on pisut naljakad vahel mulle endalegi teha, aga kui te olete huvitatud, siis ma võin ennast neid harjutusi tehes pildistama hakata ja teinekord teiega jagada. Andke mulle teada kui see võiks cool olla haha. Muidu mu tervis hetkel on selline enam-vähem kui väljaarvata see, et ma minestasin 2 nädalat tagasi täiesti lambist üksinda kodus ära. Üks hetk vaatasin netflixi ja hakkasin just koristama ja järgmine hetk olin diivanilt maas. See on ainus asi, mida ma reaalselt kardan potsi puhul, et minuga juhtub see kuskil avalikus kohas.

Potsist hetkel rohkem ei räägi, sest mul on midagi palju ilusamat jagada. Meil sai Kennethiga vahepeal 2 aastat suhet täis ja selle puhul käisime mu lemmmmikfotograafi Jana Popova juures (instagramis @janapopovaphotography) ja tulemus oli lihtsalt imeline. Kuna ma ei taha instagrami ainult enda ja Kennethi pilte täis toppida, siis ma jagan teiega siin mõnda enda lemmikut.

Mina ja mu hobune (ainus hobune keda ma ei karda lol)

Muuseas ma avastasin me musitasime enamus fotosessioonist haha, vaene Janake

Forever mu lemmikpilt. See seisab meil kodus kapi peal ka juba!

Kunagi vaatasime Kennethiga trollide multikat ja kas teadsite et trollid panevad pead kokku nii, kui nad üksteiselt andeks paluvad?

Kinda don’t mess with us pilt ja kinda naabrist parem pilt haha

Suur aitäh Sulle mu kallis armas Janake. Nüüd on meil imeilusad mälestused ja meist sa enam lahti ei saa. Ma tõesti utsitan teid sõbrad tema juurde minema, sest Jana on nii lühikest aega alles pildistanud, aga ta teeb seda no nii hästi ja on tõesti südamega asja juures. Ma alguses kartsin, et neid fotosid voodis on pigem ebamugav teha, aga Jana tegi kõik nii loomulikuks, ilusaks ja naljakaks! So much love.

Mondela xx

Pilt meie kaupluse ühe aastasest sünnast

Anna-Elisaga pillimas

Tere sõbrad

Ma tean, et olen olnud pikalt kadunud. Tean ka seda, et ootasite järgmiseks meie kodu remondi postitust, aga seoses tööga olen lihtsalt nii busy olnud ja meil ülemine korrus, kus on Kennethi stuudio, veel täiesti remontimata. Mu elus on ka muutunud taaskord paar asja. Lisaks kõigele muule on mul maailma armsam töö jälle juures. Nimelt hoian enda sõbranna peagi kahekuuseks saavat poega ja kõik minu vabad päevad on selle kuti päralt. Ühesõnaga on minust saanud töönarkoman, aga ma ei kurda, mu tööd rokivad täiega. Ma teen täpselt seda, mida praegu vajan.

Tänane postitus on midagi täiesti uut nii minu kui üleüldse Eesti jaoks. Kas te teate mis asi on CBD? Minu tee CBD ''avastuseni'' leidis aset umbes aasta tagasi, kui vaevlesin järjekordse potsi ägenemise käes. Mul oli tõesti nii paha olla, et ma ei suutnud isegi teha neid tavapäraseid asju, mis muidu alati aitavad sümptomeid leevendada. Kenneth võttis kohe ohjad enda kätte ja hakkas rahvusvahelisest potsi grupist lugema, mis mind aidata võiks. Vastuseks tuli CBD.

Foto tegi Patrick Ainsam

Mis see CBD siis ikkagi on?
CBD on kanepitaimes looduslikult esinev ühend ehk kannabinoid (fütokannabinoid). Kanepitaim sisaldab sadu erinevaid ühendeid, tuntumad nendest CBD ja THC.

Kuidas see kanep legaalne on?
THC on aine, mis on meie riigis illegaalne. CBD kanepis on THC’d alla 0.2% ja see on Euroopas legaalne! THC kanep on samuti legaalne, kui see on retseptiravimina arsti poolt välja kirjutatud, kuid Eestis on ainult loetud inimesed, kes on selle retsepti saanud. See on tegelikult päris kurb, et meie riigis arstid kardavad inimesi päriselt aidata, aga see selleks (see on ainult minu arvamus ja ma tegelikult väga usun ja loodan meie meditsiini peale, lihtsalt minu diagnoos on veidi teistsugune).

Mille vastu CBD aidata võib?
Minu teada kui kanepist räägitakse, siis enamasti mõeldakse selle all THC kanepit. CBD ja THC vahe inimkeeli on see, et THC on psühhoaktiivne ehk tekitab selle nö ’’vati sees’’ oleku (iga inimese jaoks kindlasti see tunne väga erinev, pots ja THC ei ole omavahel sõbrad). CBD seevastu jätab pea täiesti selgeks, lõõgastab keha ja leevendab ning parandab väga paljude erinevate diagnooside sümptomeid. Ma saan rääkida teile ainult enda kogemusest, aga võin välja tuua erinevaid haigusi, mille leevendamiseks CBD’d soovitatakse:

1. Ärevus
2. Unetus
3. Kroonilised valud
4. Posttraumaatiline stressihäire
5. Depressioon
6. Menstruatsiooni krambid
7. Migreen
8. Astma
9. Depressioon
10. Liigesepõletik
11. Diabeet
12. Epilepsia
13. Chroni tõbi
14. Pots
15. Luude hõrenemine
16. Ärritunud soole sündroom
17. Alzheimeri tõbi
18. Munandivähk
19. Eesnäärme vähk
20. Rinnavähk
21. ALS
22. Multipleksskleroos
23. Glioblastoom
24. Premenstruaalne sündroom
25. Reumatroidartriit
26. Hüpertensioon
27. Entsefalopaatia


Ma eeldan, et siin nimekirjas on kindlasti puudu veel haigusi, mille valu CBD leevendada võib. Enne ei saagi teada, kui ei proovi ja mina arvan, et ei ole midagi kaotada, seda enam, et CBD ei saa mitte midagi halba teha. Kaks võimalust – toimib või mitte ja nii lihtne ongi. Mina enda kogemuse põhjal võin öelda seda, et ma ei ole umbes 2,5 aastat maganud nii hästi kui praegu CBD’d kasutades magan. Varem oli täiesti tavaline, et nädalas paar korda olin ma öösel mitu tundi paanikas ja ei saanud hakkama enda sümptomitega.
Praegu (sülitan kolm korda üle õla) on kõik nii imelikult hästi, et sellega võib lausa ära harjuda. Ma kasutan CBD’d kindlasti ka edasi ja kui midagi muutub, siis hoian teid ka kursis. Minu eesmärk ei ole hetkel noori kanepit suitsetama panna vaid julgustada inimesi, kes päriselt abi vajavad. Kui sa oled huvitatud CBD’st siis 20.04.2019 avati Tallinnas vanalinnas Sativa Store (Uus 22) ja sealt saad osta legaalselt endale sobivad tooted. Sativastore.ee e-poes saate kasutada sooduskoodi ’’MONDELA10’’ millega saate igalt ostult -10% allahindlust.

Foto tegi Stiven Raidmets

Koostöös Sativa Store’ga tahaksin välja loosida teile ühe CBD taime ja 5 grammi CBD kanepiõisi. Osalemiseks pead kindlasti olema täisealine, jälgima instagramis Sativa Store (@sativastoretallinn) ja mind (@mondelaurbala) ning andma mulle teada, miks CBD just Sind aidata võib. Kirjutage mulle instagrami või alla kommentaariumisse (pole oluline kas avalikult või ainult minu silmadele). Minu eesmärk on loosida tooted kellelegi, kes neid tõesti vajab. PS minu soodukoodi kasutades suurendate enda võiduvõimalust. Pange hullu!



Mondela xx

Tere taas armsad

Tänane postitus ei ole küll eriti pikk, küll, aga väga emotsionaalne. Ma juba mõnda aega luban, et teen oma kodust ja selle remondist postituse. Kahjuks või õnneks see ei ole mu kodu postitus. I promise see ei jää tulemata, aga mu elus on hetkel palju muutusi, mis on olulisemad sellest kodu postitusest. Nimelt mul on uus töökoht! Ma olen endiselt ka Robotexis ja möllan selles maailmas, aga mulle avati veel üks uks, millest ma lihtsalt pidin sisse minema. Võib olla ma olen sellega juba nii palju eputanud instagramis, et see pole enam kellegi jaoks uudis, aga.. MINA OLEN KUKUPESA UUS LIIGE, oh my god! Kas te suudate seda uskuda või? Sest mina ei suuda ikka veel. Teile, kes kuulete seda esimest korda, siis Kukupesa müüb sisekujundus stuffi ja väga suurt valikut postreid ja kaarte, mida meie armas kujundaja Mirjam ise teeb. Panen kindlasti poe lingi ka alla, sest shopata saate nii e-poes kui ka tulles mulle või siis teistele koha peale külla (väike promo ei tee kunagi halba eks).

Ma alustan siis täitsa otsast. Ma arvan, et see oli kuskil aasta tagasi kui ma hakkasin vaatama Mirjami blogist ja youtubest Kukupesa postitusi. Nad üürisid ühe väljast ülinunnu kollase maja, mis seest oli aga kõike muud kui sisustuspood. Ma elasin neile nii hullult kaasa kogu aeg ja rääkisin Kennethile (suur pai Kennyle, kes minuga neid videosid vaatas kuigi ilmselt tahtis kõike muud teha) kui väga ma tahan ka selliste inimestega koos tööd teha. Olin lihtsalt väike vingupunn, kes torises, et tahab ka nii lahedat elu. GUESS WHAT nüüd mul on! See on tegelikult isegi veel lahedam kõik kui ma üldse kunagi arvasin.
Üks hommik ärkasin üles ja vaatasin, et Kukupesa otsib neljandat liiget. Arvake kui kiiresti mul oli uni läinud kell 8 hommikul ning kui kiiresti sai valmis väga ennast kiitev motivatsioonikiri? No ma ometi ju pidin sinna saama (ma reaalselt mõtlesin pean saama muidu suren või siis lihtsalt nutan nädal aega jutti). Valmis saades olin niiiii üllatunud, et ma tegelikult olen päris julge ja lahe ning vahel ma alahindan end ikka liiiga palju. Järgmine hetk ma olin juba Kukupesas tööintekal ja uskuge mind mu pea käis väga hullult ringi kui ma sinna sisse astusin. Kätlin esimese hooga arvas, et ma olen klient ja siis kui ma seal veits aega lolli näoga seisnud olin, küsis kas tulin vestlusele haha. Kõik läks väga hästi ja juba samal õhtul sain teada, et I’m in.. Nad kutsusid mu tagasi poodi, sest Andra pidi päeval täpselt siis ära minema kui mina jõudsin ja muidugi tal oli samuti soov mind veits higistama panna.. Lõppude lõpuks kui nad mulle ütlesid, et ok sa oled välja valitud, siis ma lihtsalt nutsin seal, aga õnneks nad nutsid koos minuga ehk siis ma saingi aru, et jep Mondela.. see koht on sulle. Muuseas kui ma üritasin intekal endast mingit head muljet jätta rääkides endast, siis enamus asjade peale ma sain vastuseks, et nad juba lugesid mu blogi. Võite ise ette kujutada kui meelitatud ma olin ja samas kui raske mul siis oli, sest ma ei teadnud enam, mida ma üldse veel rääkida saan endast, et välja paista teiste hulgast haha.

Täpselt nii rõõmsaks Kukupesa mind teeb

See on nüüd siis see natuke juustusem osa postitusest. Ma olen nii-nii tänulik selle võimaluse eest. Ma olen alati arvanud, et klienditeenindus pole mulle, ausalt. Klienditeenindusel ja klienditeenindusel on tegelikult suur vahe. See, mis seal on ei ole niisama klienditeenindus, vaid väga soe ja armas koht, kus inimesed kokku saavad, for real!
Mul saab homme esimene kuu Kukupesas täis ja ma olen juba saanud sellist tagasisidet, et ma peaaegu iga kord tööl nutan haha. Küll on mõni imeline klient, kes kutsub mind unicorniks, sest pole kogenud veel varem teistes poodides nii head teenindust või siis üks päev mul pots hittis väga karmilt keset tööpäeva ja järgmine hetk Kätlin läks lihtsalt mulle soolast toitu tooma.. KÕIK nad hoolitsevad mu eest nii palju, et mul pidevalt tunne, et kõik on liiga hea, et tõsi olla, aga no näed!
Tuleb öelda oma unistused kõva häälega välja ja uskuge mind, kõik läheb nii nagu soovinud olete.

http://www.kukupesa.ee/ Tule shoppama!

Mondela xx

Teree!

Aeg rääkida jälle Potsist! Sügis ja talv on potsiku või vähemalt minu potsi jaoks kõige jubedam aeg. Ma ei jaksa reaalselt mitte midagi teha enamus ajast. Ma arvan, et paljudel ka teist on sellel pimedal ajal stress ja deprekas kiiremini tulema kui suvel või kevadel. Nagu ma rääkinud olen siis igasugune lisa pinge tekitab ägenemist.
Ma olen oma elus hetkel etapis kus ma justkui otsin ennast ja seda kes minust saab. Tänaseks ma olen vähemalt välja mõelnud mida õppida, aga kogu see protsess ja kogu 2018 üldse oli väga õpetlik ja samas ka kurnav aasta. Ma kartsin sügise tulekut niii väga, aga minu õnneks oli mul ainult 1 suurem ägenemine 3 kuu jooksul. Hämmastav! Kahjuks, aga praegu 2019 aasta jooksul on mul olnud juba vähemalt 10 hullemat õhtut. Ma olen teile rääkinud asjadest, mis leevendavad mu sümptomeid, aga no päris ausalt praegu need küll aidanud pole! Igasugused ettepanekud on edaspidi teretulnud, proovin kõike mis arvate, et aitab. For real kõike, võin eraldi sellest eksperimendist kirjutada ka, lihtsalt palun soovitage mulle midagi, et ma tunneks end enne magama jäämist inimesena :D Parim soovitus saab auhinna. Täpselt nii meeleheitel ma olengi hah!



 ÕNNEKS on kohe juba jaanuari lõpp ehk minu SÜNNIPÄEV. See teeb olemise kindlasti paremaks.. ma loodan! Aga sünnipäev ja jaanuari lõpp ja siis juba veebruar mis on ainult 28 päeva ja lõpuks ongi märts ja KEVAD. Hüvasti pots või vähemalt hullem pots. Soojaga võib ka kaasneda päris hulle ägenemisi. Enamus potsikud kellega ma rääkinud olen ei saa suvel üldse hakkama. Kuumus teeb vererõhule üks null. Minul isiklikult on kuuma pärast ainult loetud korrad halb hakanud. Pigem ei sobi mulle sügisene ja talvine rõhumuutus ehk jääme ootama kevadet ja loodame ühekoos, et see tuleb kiiresti ning potsi vabalt! Ma vahel ikka mõtlen, et miks inimesed ei saa talveund magada.. nii hea oleks see pots maha magada ja siis värskena ärgata kevadel..


Btw ma kirjutasin selle postituse valmis oma telo notesi väikse ägenemise ajal. 5 minuti jooksul mu vererõhk oli 115/60 ja järsku 152/93 ja hetke pärast oli tagasi all 120/69 :))) Ebamugav on see kõikumine!!!


 On olnud ka hullemaid näite kindlasti, aga harva panen ma need reaalselt kirja. Tegelikult peaksin ma nii enda kui arstide jaoks panema kogu aeg kirja enda näite, aga laiskus on tavaliselt võitnud. Sellel aastal püüan olla selle koha pealt vähemalt tublim. Ma ei andnudki ühtegi uusaasta lubadust ehk see on minu lubadus ja te kõik olete tunnistajad. Aasta lõpus võite küsida kas ma hakkama ka sain. Ägenemise ajal leian alati inspiratsiooni uue postituse kirjutamiseks. Also kirjutamine leevendab mu süpmtomeid ja rahustab jälle maha. Sina kes sa seda loed, olen sulle väga tänulik, et mul on kellele kirjutada. See tõesti aitab mind ja loodan, et veel kedagi peale minu.


Mondela xx

 Tere taas ja head uut aastat!





 Ma lubasin kirjutada natuke mida ma teen peale Kaitseliidu või POTSiga maadlemise. Kui ma Teiega päris aus olen siis ma ei ole Kaitseliidus juba aasta aega eriti aktiivne olnud.. Ma räägin sellest lühidalt ja kui tekib huvi siis võib olla räägin sellest tulevikus rohkem. 5 aastat tagasi tekkis mul selja trauma mille tõttu pidin selja opile minema. Tänaseks mu selg annab taas tunda, aga opi järjekorrad kohutavalt pikad ehk ma praegu pigem hoidun füüsiliselt koormusest. Õnneks olen ma leidnud endale vinge töö tänu millele ma ei tunne puudust asjadest mida varem tegin. Tänane postitus on pühendatud meie tiimile ja projektile kus töötan.



Viimane kord kui ma Instagramis Teil küsimusi küsida lasin taheti väga palju teada, kus ma töötan/õpin ja mida ma üldse teen peale selle millest juba rääkinud olen. Tahan Teiega jagada oma imelist kogemust kõige vingema tiimi kõrval. Ma töötan juba teist aastat Robotexis projekti assistendina, põhimõtteliselt olen ma tiimi päkapikk, kes on olemas kui kellelgi on abi vaja. Robotex on planeet Maa kõige suurem robootikafestival ning see sai alguse meie armsas Eestis, kui TTÜ (TalTechi) noored tudengid tegid oma eksami tööks enda koolis väikse näituse Robotexi. Tänaseks korraldatakse üritust juba ka mujal maailmas lausa 15. erinevas riigis. 2018 Robotexil osales 46 riiki ning suurimad hulgad lisaks Eestile tulid Küproselt, Hiinast ja Indiast. How cool is that!



Mina sattusin Robotexi tiimi 2017 sügisel. Ave - meie tegevjuht ja ühtlasi kutsuks ma teda ka Robotexi emaks, sest ta lihtsalt on nii lahe ja teeb kõik, et tiim oleks õnnelik.  Tema võttis mind enda tiiva alla kui ma peale gümnaasiumit USAst Kennethi juurest tagasi koju tulin ja tegigi mulle pakkumise liituda tiimiga. Algselt ma ei teadnud millega ma end seon ja läksin, sest raha ju ometi oli vaja teenida ja kooli edasi ma ei suutnud veel minna. Sellest päevast peale ei ole ma hetkekski kahelnud, et see oli vale otsus või oleks pidanud hoopis kooli minema. Tänu Robotexile ma sain üldse aru mis eriala ma järgmine sügis proovima lähen (saate teada kui ma sisse saanud olen 😃). Sel aastal aitasin korraldada enda jaoks teist Robotexi ja loodetavasti saan ma ka korraldada 3ndat 5ndat ja ka 10ndat!









Tegelikult ei taha ma jagada ainult enda arvamust ja mõtteid Robotexi kohta. Selle blogi postituse jaoks tegin ma intervjuu kahe väga olulise inimesega – Antonyo (15) ja Kelly (19). Antonyo on meie üliaktiivne ja tubli staarvabatahtlik ning Kelly on üks mega andekas noor karm, aga õiglane kohtunik.






 1. Kuidas Te robotexi tiimi sattusite? Ja mitmendat aastat Te seda juba teete vabatahtlikutena?





Kelly: Mina lihtsalt teadsin, et ma tahan vabatahtlikuks minna ja siis leidsin kodulehelt vabatahtlikele info, lisasin sinna veel enda info mida ma teha tahan ja tulin. Vabatahtlikuna olin Robotexil teist aastat.




Antonyo: Ma arvan, et ma nägin seda kuskil facebookis ja kuna mulle meeldib olla igal pool vabatahtlik siis mulle tundus, et see on vägev väljakutse, sest robotex on nii teist masti üritus. Vabatahtlik olin teist aastat.





2. Mis motiveerib Teid igal aastal jälle tagasi tulema?




 Kelly: Inimesed, for sure, inimesed. Kogu see vibe!




 Antonyo: Põhikorraldus meeskond ja kogu see tegevus ja feeling üldse.





3. Oskad sa rääkida mõned eredamad mälestused Robotexist?




  Kelly: Kindlasti need unetud ööd, kus saab midagi kokku pandud ja siis avastad, et see on valesti kokku pandud ja lihtsalt need naljakad hetked.. nt viimati mul teibiti jalad kinni.





4. Mida Teie muudaksite korralduse poole pealt?



Kelly: Võib olla vabatahtlike ja kohtunike ettevalmistus. Sellel aastal oli näha, et paljud vabatahtlikud ei ole seda varem teinud ja kuna see nii spetsiifiline asi siis see kõik peaks varem algama. Kogu see reeglite tutvustus kohtunikele, et sul on endal see kindel põhi all minna vajadusel võistlejatega vaidlema või siis kui nemad tulevad sinuga vaidlema on sul millele toetuda.



Antonyo: Minu arust on kõik praegu väga hästi läinud, eriti see aasta. Eelmine aasta paar asja olid halvemini, aga selleks aastaks sai kõik ilusti parandatud.



5. Mida Robotex Teile andnud on?



Kelly: Kindlasti üldiselt kokkuvõttes kui ma alustasin üldse võistlemise ja Robtexiga siis siia jõudes on see mulle andnud nii palju julgust ja kuuluvustunnet. Robotex ja kõik see robootika on andnund mulle koha kuhu kuuluda, ma saan olla enda parim versioon ja olla täpselt see kes ma olen.



Antonyo: Minule on Robotex andnud kõige rohkem inglise keele praktikat mis on väga kasulik ja kõik see kogemus näha nii suure ürituse telgitaguseid ning kõik see kuidas seda tegelikult kordineeritakse. Muidugi ka enesekindlust ja töötahet juurde.



 6. Mida Te üldse teete kui ei ole just need 3 päeva aastas millal Robotex toimub?



Kelly: Hetkel lõpetan õpinguid ja plaanin edasi minna õppima juba siis ülikooli ning teen tööd siis juba õpitud erialal ehk siis automaatika vallas. Tegelengi hetkel erinevate süsteemide haldamisega ning kasutajatoe pakkumisega ja üritan end võimalikult palju selles alas arendada. Ma olin väiksena alati issi tütar ja sellest tuli ka valik õppida robootikat, mis mind tänaseks automaatikani toonud on.



Antonyo: Käin koolis ja vabal ajal tegelen loodusfotograafiaga, arvutitega tegelen palju, koolis olen vabatahtlik/töötaja, heli ja valgustehnik ning samuti ka it mees.




7. Kas olete ise ka Robotexil kunagi võistelnud? Kui Jah siis mis võistlusel?



Kelly: Jah olen, vist kokku võistlesin 3-4 aastat ja nüüd tulin vabatahtlikuks. Mulle meeldis olla võistleja rollis, sest tänu sellele nägin asju mida teeksin kohtunikuna teisiti. Tihti peale neil ei olnud seda kindlameelsust ja karmi ütlemist, et nüüd asjad ongi nii ja kuna ma ise olen selline inimene siis tahtsingi tulla kohtunikuks ja teha paremini.



 Antonyo: Ei ole võistlenud.




 8. Mis on Robotex Teie jaoks?



Kelly: Robotex on inimesed ja hea seltskond. Me oleme alati üleväsinud ja kõik on väga naljakas ja need võistlejad kõik on mega toredad. Olgugi, et tekib igasugu vaidlusi. Samas nemad tulid sinna võistlema ja neil on see pinge, et nad peavad võitma. Need 3 päeva mööduvad nii kiirelt. Kõige lahedam üritus, mis aasta jooksul üldse on, sest seal on midagi nii 5 aastasele kui ka 35 aastasele.



Antonyo: Minu jaoks Robotex on koht, kus ma saan olla mina ise ja saan teha tööd mis mulle meeldib. Ma saan olla vabatahtlik ja kuna see üks minu suurimaid hobisid siis ma naudin seal töötamist. Robotex on MAAILMAS 3 kõige vägevamat päeva, kus näed lisaks tehnoloogia arengule ka seda kui võimekas on meie Eesti riik, kus see kõik alguse on saanud ja kuhu me oleme jõudnud tänaseks.




9. Kelly, räägi palun lühidalt mida kohtunik olemine endast kujutab ning mis eeldused inimesel olema peavad et saada kohtunikuks?




Kelly: Kohtunikuks iseenesest on lihtne saada kui sa vähegi ise tahad. Võib olla lihtsalt see, et sul on vaja arusaamist mis asi see robot üldse on ja kuidas toimib. Kindlasti on vaja loogikat ja kiiret kohanemisvõimet, et isegi kui sa ei ole varem sellega kokku puutunud, siis sa suudad need reeglid ja kogu keskkonna omaks võtta ja mitte närvi minna. Meie kohtunikud peame olema vanad rahud ise seal koha peal. Kui võistlejad on närvis siis meie peame konkreetselt ütlema, et vot nii on ja see on see mis on reeglites kirjas ja see on see mida meie lubame! Võistlejad tihti manipuleerivad kohtunikega, et saada nende enda tulemused. Nt sumo on kõige parem näide, sest seal kaks robotit vastakuti ja kui seal tekib selline olukord, et see punkti otsus läheb siis kohtuniku kätte siis võistlejatele meeldib tulla ütlema, et eii see oli kohtuniku viga, mina oleks pidanud saama punkti või finaali. Kohtunikuna ja eriti peakohtunikuna peab olema seda julgust ja hakkamist öelda välja, et mina tegin selle otsuse järelikult nii on. Ei tohi lasta pähe istuda ühel, muidu teevad seda kõik.




10. Antonyo, räägi sina natuke mida sa vabatahtlikuna tegema oled pidanud ning mis on selle plussid ja miinused?



 Antonyo: Mina olen tegelikult vabatahtlikuna teinud kõike. Registratuuris võistlejaid registreerinud ning selgitamas kuhu nad üldse jõudsid. Pileteid kassas kontrollinud. Garderobis suure jopede tulva all peidus, mis seal eelmine aasta tekkis ning kuulanud kogu seda rahvamassi ning üritanud natukenegi nende päeva paremaks teha endale naeratust näole surudes. Olen veel teinud kõiki jooksvaid ülesandeid, neid nimetada hetkel on üsna keeruline. See aasta olin igal pool ja tegin kõike mis vaja. Tööd oli palju ja töö sai tehtud. Vabatahtlikuks olemise plussid on uued tutvused ja töö kogemus, mida tulevikus väga vaja ja eriti sellise mastaapse ürituse juures on see alati pluss punkt. See annab sulle võimaluse inimestega suhelda, kleintidega tegelemise oskuse, et isegi kui ta sulle midagi väga soolast ütleb,  suudad öelda aitäh ja tegeleda järgmise kliendiga mitte võtta seda südamesse. Ma arvan, et ainuke miinus on selle töö juures, et see on päris väsitav. Muidugi oleneb palju ka enda motivatsioonid palju sa seda tööd teha tahad!










Fun fact: esimene Robotex toimus aastal 2001 kui olin alles 3 aastane. Mul on au olla tiimi pesamuna. Aitäh!






 Mondela xx