Tere taas ja head uut aastat!





 Ma lubasin kirjutada natuke mida ma teen peale Kaitseliidu või POTSiga maadlemise. Kui ma Teiega päris aus olen siis ma ei ole Kaitseliidus juba aasta aega eriti aktiivne olnud.. Ma räägin sellest lühidalt ja kui tekib huvi siis võib olla räägin sellest tulevikus rohkem. 5 aastat tagasi tekkis mul selja trauma mille tõttu pidin selja opile minema. Tänaseks mu selg annab taas tunda, aga opi järjekorrad kohutavalt pikad ehk ma praegu pigem hoidun füüsiliselt koormusest. Õnneks olen ma leidnud endale vinge töö tänu millele ma ei tunne puudust asjadest mida varem tegin. Tänane postitus on pühendatud meie tiimile ja projektile kus töötan.



Viimane kord kui ma Instagramis Teil küsimusi küsida lasin taheti väga palju teada, kus ma töötan/õpin ja mida ma üldse teen peale selle millest juba rääkinud olen. Tahan Teiega jagada oma imelist kogemust kõige vingema tiimi kõrval. Ma töötan juba teist aastat Robotexis projekti assistendina, põhimõtteliselt olen ma tiimi päkapikk, kes on olemas kui kellelgi on abi vaja. Robotex on planeet Maa kõige suurem robootikafestival ning see sai alguse meie armsas Eestis, kui TTÜ (TalTechi) noored tudengid tegid oma eksami tööks enda koolis väikse näituse Robotexi. Tänaseks korraldatakse üritust juba ka mujal maailmas lausa 15. erinevas riigis. 2018 Robotexil osales 46 riiki ning suurimad hulgad lisaks Eestile tulid Küproselt, Hiinast ja Indiast. How cool is that!



Mina sattusin Robotexi tiimi 2017 sügisel. Ave - meie tegevjuht ja ühtlasi kutsuks ma teda ka Robotexi emaks, sest ta lihtsalt on nii lahe ja teeb kõik, et tiim oleks õnnelik.  Tema võttis mind enda tiiva alla kui ma peale gümnaasiumit USAst Kennethi juurest tagasi koju tulin ja tegigi mulle pakkumise liituda tiimiga. Algselt ma ei teadnud millega ma end seon ja läksin, sest raha ju ometi oli vaja teenida ja kooli edasi ma ei suutnud veel minna. Sellest päevast peale ei ole ma hetkekski kahelnud, et see oli vale otsus või oleks pidanud hoopis kooli minema. Tänu Robotexile ma sain üldse aru mis eriala ma järgmine sügis proovima lähen (saate teada kui ma sisse saanud olen 😃). Sel aastal aitasin korraldada enda jaoks teist Robotexi ja loodetavasti saan ma ka korraldada 3ndat 5ndat ja ka 10ndat!








Tegelikult ei taha ma jagada ainult enda arvamust ja mõtteid Robotexi kohta. Selle blogi postituse jaoks tegin ma intervjuu kahe väga olulise inimesega – Antonyo (15) ja Kelly (19). Antonyo on meie üliaktiivne ja tubli staarvabatahtlik ning Kelly on üks mega andekas noor karm, aga õiglane kohtunik.






 1. Kuidas Te robotexi tiimi sattusite? Ja mitmendat aastat Te seda juba teete vabatahtlikutena?





Kelly: Mina lihtsalt teadsin, et ma tahan vabatahtlikuks minna ja siis leidsin kodulehelt vabatahtlikele info, lisasin sinna veel enda info mida ma teha tahan ja tulin. Vabatahtlikuna olin Robotexil teist aastat.




Antonyo: Ma arvan, et ma nägin seda kuskil facebookis ja kuna mulle meeldib olla igal pool vabatahtlik siis mulle tundus, et see on vägev väljakutse, sest robotex on nii teist masti üritus. Vabatahtlik olin teist aastat.





2. Mis motiveerib Teid igal aastal jälle tagasi tulema?




 Kelly: Inimesed, for sure, inimesed. Kogu see vibe!




 Antonyo: Põhikorraldus meeskond ja kogu see tegevus ja feeling üldse.





3. Oskad sa rääkida mõned eredamad mälestused Robotexist?




  Kelly: Kindlasti need unetud ööd, kus saab midagi kokku pandud ja siis avastad, et see on valesti kokku pandud ja lihtsalt need naljakad hetked.. nt viimati mul teibiti jalad kinni.





4. Mida Teie muudaksite korralduse poole pealt?



Kelly: Võib olla vabatahtlike ja kohtunike ettevalmistus. Sellel aastal oli näha, et paljud vabatahtlikud ei ole seda varem teinud ja kuna see nii spetsiifiline asi siis see kõik peaks varem algama. Kogu see reeglite tutvustus kohtunikele, et sul on endal see kindel põhi all minna vajadusel võistlejatega vaidlema või siis kui nemad tulevad sinuga vaidlema on sul millele toetuda.



Antonyo: Minu arust on kõik praegu väga hästi läinud, eriti see aasta. Eelmine aasta paar asja olid halvemini, aga selleks aastaks sai kõik ilusti parandatud.



5. Mida Robotex Teile andnud on?



Kelly: Kindlasti üldiselt kokkuvõttes kui ma alustasin üldse võistlemise ja Robtexiga siis siia jõudes on see mulle andnud nii palju julgust ja kuuluvustunnet. Robotex ja kõik see robootika on andnund mulle koha kuhu kuuluda, ma saan olla enda parim versioon ja olla täpselt see kes ma olen.



Antonyo: Minule on Robotex andnud kõige rohkem inglise keele praktikat mis on väga kasulik ja kõik see kogemus näha nii suure ürituse telgitaguseid ning kõik see kuidas seda tegelikult kordineeritakse. Muidugi ka enesekindlust ja töötahet juurde.



 6. Mida Te üldse teete kui ei ole just need 3 päeva aastas millal Robotex toimub?



Kelly: Hetkel lõpetan õpinguid ja plaanin edasi minna õppima juba siis ülikooli ning teen tööd siis juba õpitud erialal ehk siis automaatika vallas. Tegelengi hetkel erinevate süsteemide haldamisega ning kasutajatoe pakkumisega ja üritan end võimalikult palju selles alas arendada. Ma olin väiksena alati issi tütar ja sellest tuli ka valik õppida robootikat, mis mind tänaseks automaatikani toonud on.



Antonyo: Käin koolis ja vabal ajal tegelen loodusfotograafiaga, arvutitega tegelen palju, koolis olen vabatahtlik/töötaja, heli ja valgustehnik ning samuti ka it mees.




7. Kas olete ise ka Robotexil kunagi võistelnud? Kui Jah siis mis võistlusel?



Kelly: Jah olen, vist kokku võistlesin 3-4 aastat ja nüüd tulin vabatahtlikuks. Mulle meeldis olla võistleja rollis, sest tänu sellele nägin asju mida teeksin kohtunikuna teisiti. Tihti peale neil ei olnud seda kindlameelsust ja karmi ütlemist, et nüüd asjad ongi nii ja kuna ma ise olen selline inimene siis tahtsingi tulla kohtunikuks ja teha paremini.



 Antonyo: Ei ole võistlenud.




 8. Mis on Robotex Teie jaoks?



Kelly: Robotex on inimesed ja hea seltskond. Me oleme alati üleväsinud ja kõik on väga naljakas ja need võistlejad kõik on mega toredad. Olgugi, et tekib igasugu vaidlusi. Samas nemad tulid sinna võistlema ja neil on see pinge, et nad peavad võitma. Need 3 päeva mööduvad nii kiirelt. Kõige lahedam üritus, mis aasta jooksul üldse on, sest seal on midagi nii 5 aastasele kui ka 35 aastasele.



Antonyo: Minu jaoks Robotex on koht, kus ma saan olla mina ise ja saan teha tööd mis mulle meeldib. Ma saan olla vabatahtlik ja kuna see üks minu suurimaid hobisid siis ma naudin seal töötamist. Robotex on MAAILMAS 3 kõige vägevamat päeva, kus näed lisaks tehnoloogia arengule ka seda kui võimekas on meie Eesti riik, kus see kõik alguse on saanud ja kuhu me oleme jõudnud tänaseks.




9. Kelly, räägi palun lühidalt mida kohtunik olemine endast kujutab ning mis eeldused inimesel olema peavad et saada kohtunikuks?




Kelly: Kohtunikuks iseenesest on lihtne saada kui sa vähegi ise tahad. Võib olla lihtsalt see, et sul on vaja arusaamist mis asi see robot üldse on ja kuidas toimib. Kindlasti on vaja loogikat ja kiiret kohanemisvõimet, et isegi kui sa ei ole varem sellega kokku puutunud, siis sa suudad need reeglid ja kogu keskkonna omaks võtta ja mitte närvi minna. Meie kohtunikud peame olema vanad rahud ise seal koha peal. Kui võistlejad on närvis siis meie peame konkreetselt ütlema, et vot nii on ja see on see mis on reeglites kirjas ja see on see mida meie lubame! Võistlejad tihti manipuleerivad kohtunikega, et saada nende enda tulemused. Nt sumo on kõige parem näide, sest seal kaks robotit vastakuti ja kui seal tekib selline olukord, et see punkti otsus läheb siis kohtuniku kätte siis võistlejatele meeldib tulla ütlema, et eii see oli kohtuniku viga, mina oleks pidanud saama punkti või finaali. Kohtunikuna ja eriti peakohtunikuna peab olema seda julgust ja hakkamist öelda välja, et mina tegin selle otsuse järelikult nii on. Ei tohi lasta pähe istuda ühel, muidu teevad seda kõik.




10. Antonyo, räägi sina natuke mida sa vabatahtlikuna tegema oled pidanud ning mis on selle plussid ja miinused?



 Antonyo: Mina olen tegelikult vabatahtlikuna teinud kõike. Registratuuris võistlejaid registreerinud ning selgitamas kuhu nad üldse jõudsid. Pileteid kassas kontrollinud. Garderobis suure jopede tulva all peidus, mis seal eelmine aasta tekkis ning kuulanud kogu seda rahvamassi ning üritanud natukenegi nende päeva paremaks teha endale naeratust näole surudes. Olen veel teinud kõiki jooksvaid ülesandeid, neid nimetada hetkel on üsna keeruline. See aasta olin igal pool ja tegin kõike mis vaja. Tööd oli palju ja töö sai tehtud. Vabatahtlikuks olemise plussid on uued tutvused ja töö kogemus, mida tulevikus väga vaja ja eriti sellise mastaapse ürituse juures on see alati pluss punkt. See annab sulle võimaluse inimestega suhelda, kleintidega tegelemise oskuse, et isegi kui ta sulle midagi väga soolast ütleb,  suudad öelda aitäh ja tegeleda järgmise kliendiga mitte võtta seda südamesse. Ma arvan, et ainuke miinus on selle töö juures, et see on päris väsitav. Muidugi oleneb palju ka enda motivatsioonid palju sa seda tööd teha tahad!










Fun fact: esimene Robotex toimus aastal 2001 kui olin alles 3 aastane. Mul on au olla tiimi pesamuna. Aitäh!






 Mondela xx