Tere taas armsad sõbrad

Ma olen nüüd ühe sessiooni juba koolis käinud ja siiani on kõik ülihuvitav ja põnev. Tervis natuke streigib, aga hetkel ei ole väga hull õnneks. Täna räägin teile LÕPUKS (trummipõrin) orkaan Irmast. Kui ma teilt esimest korda küsisin, mis teid huvitab, siis mu postkast oli täis orkaan Irmat. Alguses ma lihtsalt ei osanud ega tahtnud sellest kuidagi kirjutada, aga praegu on sellest täpselt 2 aastat möödas ja on aeg teid lõpuks sellega rõõmustada. Rõõmustada kuidagi imelik öelda sellise teema kohta, aga tean kui oodatud postitus see lihtsalt on.

Ma läksin USA’sse peale gümnaasiumit, koos isa ja õega. Käisime kõik koos New Yorkis, Washingtonis, Californias, Las Vegases ja lõpetasime reisi Miamis. Miamis sellepärast, et Kenneth elas siis veel seal ja ma tahtsin talle juba niiiiiiii kaua külla minna. Mu perekond läks ise tagasi koju ja mina jäin sinna veel mõneks ajaks puhkama. Ma ütlen ausalt.. alguses oli jube hirmus olla teisel pool maakera ilma enda perekonnata. Ma ei olnud ju Kennethit ka aastaid näinud ja see kõik oli natuke sketchy haha.

Tema on minu kallis õeraas Anna-Elisa (vist olen varem ka temast pilte lisanud)

Esimese õhtuga juba purustasime jää ja juba paari päeva möödudes hakkasime Kennethi õe Kiaraga mulle Miamisse ülikooli otsima haha. Kõik oli ilus, tore, armas kuni orkaani hoiatuseni. Tegelikult juba sel päeval kui me perega Miamisse jõudsime oli uudistes suur tormihoiatus, aga me ei pööranud sellele üldse tähelepanu, sest me ei osanud hinnata sealseid torme absoluutselt.

Mu armas Kiara

Ma sain Miamit nautida umbes nädalakese ja siis pidime hakkama juba eluks vajalike asju shoppama ja enda kodu turvaliseks muutma. See protsess ise oli hästi põnev ja lõbus ning me ei mõelnud liiga palju üle ka. Ma arvan, et minu jaoks esimene ärveuse tekitaja oli siis, kui meie kõigi telefonidesse tulid minu jaoks veidrad sõnumid.

Kas Sina ehmataksid selle peale?

Järgmine creepy asi juhtus teleka vaatamise ajal. Poole saate ajal hakkas telekas karjuma ja tuli ekraanile tormihoiatus (see hääl oli selline pidev tuututamine.. nagu maailmalõpp oleks käes vms). Õnneks olin ma perekond Suiedega ja ma ei oleks tahtnud mitte kellegi teisega selles olukorras olla. Kennethi emast Katrinist sai mulle, kui teine ema seal olukorras ja iga kord kui tundsin jälle paanikat, siis me lihtsalt rääkisime omavahel selle paanika minema. Ma mäletan mu viimane kõne enne, kui telefoni pidin välja lülitama (aku säästmiseks) oli isaga ja peale seda kõne oli minu esimene breakdown. Ma ei muretsenud nii palju isegi meie enda pärast, vaid mu süda valutas, sest teadsin kui väga mu perekond ja sõbrad Eestis muretsevad. Me tegime sel ajal hästi palju otseülekandeid ka sotsiaalmeediasse, et näidata kuidas see kõik välja tegeliult koha peal näeb. Mina tegin snapchatis ja instagramis update videosid ja Kennethi ema kirjutas Facebooki postitusi pidevalt. Lisaks võtsid Eestist ajakirjanikud meiega ühendust ja Katrin andis neile meie ja Irma kohta infot.

Perekond Suied

Kuidas me siis valmistusime?

Me läksime poodi ja ostsime palju vett ja toitu mis säiliks. Ma ei mäleta kõike, mis me sealt shoppasime, aga väga hästi mäletan kuidas praadisime mune ja peekonit ning panime need vaakumkottidesse, et säiliksid kaua.

No ei saa ju olla kurb, kui sul nii palju süüa on

Akende ette pani Kenneth koos teiste majaelanikega shutterid. Muuseas ma sain seal teada, et üks põhjus miks shutterid ette pannakse on see, et vargad ei saaks meile aknast sisse hüpata tormi ajal. USA’s on suurte tormide ajal väga palju hulljulgeid vargaid, kes jooksevad majast majja ja teevad kõik tühjaks. Hirmus eks.. nagu tormist endast ei piisaks.

See oli muuseas meie viimane pilt enne kui torm jõudis

Toas me kiletasime Kennethi kogu stuudiotehnika kilesse ja kõikide dokumendid samuti. Kui ma ei eksi, siis kiletatud tähtsad dokumendid me panime kõik kuivatisse peitu.


Pakkisime endale igaksjuhuks SOS seljakotid juhuks kui peame kiiresti jooksu panema (õnneks nii hulluks ei läinud). Selga panime riided, mis läheks võimalikult vähe märjaks, kui vesi peaks sisse tulema. Vett hakkas küll veidi sisse tulema, aga kuna meil olid nii väljas, kui sees ukse ees suured liivakotid, siis need hoidsid suure vee ära. Kõik inimesed läksid kindlatesse punktidesse, kus neid liivakotte jagati ja seal olid meeeeeletult pikad järjekorrad. Minu jaoks oli see kõik nii kummaline, sest meie siin ei pea kunagi kuskil liiva järjekorras passima või sõitma ühest poest teise, et VETT osta. Vaatepilt, et poes on letid tühjad, oli järjekordne uus kogemus. Kui torm oli juba päris lähedal, siis läks meil elekter ära ja kuna Miamis on väga niiske ja kuum, siis ilma konditsioneerita läks see asi seal päris kiiresti vastikuks. Ma mäletan kuidas me Kennethiga magasime lihtsalt kivipõranda peal.. ilma teki või linata, et oleks natukenegi võimalik und saada. Suurema osa ajast veetsime me enda safe zones. Safe zone tuleb orkaani ajal igas kodus ehitada. See on maja kõige turvalisem ruum/koridor. Meie ehitasime enda koridori patjadest ja tekkidest mõnusa suure pesa ja magasime seal kordamööda (kõigil korraga und ei olnud, sest ajataju oli nii kadunud).



Palju me sellest tormist ise saime?

Alguses kui Irma meie poole liikus, siis tundus, et me saame ikka väga korraliku laksu. Reaalsus oli see, et me oleme õnnesärgis sündinud, sest meist läks orkaani silm päris suure kaarega mööda. Me saime endale mitu tornaadot, mis orkaanist tekkisid, aga kõige suurem kahju oli vist Key Westil. Nende kodud olid kõik läinud ja päris kaua said Key Westi sisse sõita ainult sealsed kohalikud ja seda ka dokumendi alusel. Mina mäletan kõige selgemini meie tormist kõva shutterite peksmist vastu akent ja sellist veidrat kriuksumist. Tegelikult on väga suur osa sellest mu peast kadunud, sest ma alati blokkinud jubedaid asju enda mälus.  Ma ei taha isegi mõelda, mida inimesed Key Westil tundsid.

Ameerika reis oli minu jaoks ’’suureks saamise reis’’. Peale seda vaatasin ma kogu maailma teise pilguga ja hakkasin väga palju rohkem väärtustama kõike, mis mul on (vahel unustan ikka, et nii suure asjaga hakkama saime ja jonnin, aga ma olen ka ainult inimene eks). See reis õpetas mulle kuidas päriselt kriisiolukorras hakkama saada ja see orkaan lähendas mind Kennethiga nii palju, et tänaseks elame me ju koos Eestis. Tagasi sellele kõigele mõeldes olen ma meeletult tänulik oma kaitseinglitele, kes olid meiega ja ei lasknud midagi halba juhtuda. Kui ma orkaani ajal suutsin mõelda ainult enda kodu ja pere peale, siis tegelikult Miamist lahkumine oli minu jaoks kordades raskem, kui see orkaan ise.

Mul tuleb ikka veel seda vaadates klomp kurku :(

Õnneks pidin üksinda õnnetu olema ainult mõned tunnid. Ma lendasin Miamist Chicagosse ja seal lennujaamas ootas mind juba jälle mu paps. Seda pingelangust ei anna mitte kuidagi sõnadesse panna ehk vaadake parem seda rõõmsat selfiet ja olge ikka sama mõnusad edasi.



Mondela xx