Well hello, long time no see.........:D
Väga veider on kirjutada. Ma mõtlen hetkel, et miks ma seda isegi teen haha. Ma isegi ei mäleta millal ma viimati midagi kirjutasin ja ma arvan, et tänu sellele kui suurte vahedega ma kirjutada viitsin, ei saa minust kunagi blogijat, kurb. Lähme siis asja juurde. Ma küsisin teilt küsimusi instas ja valisin põnevamad või siis enim küsitud küsimused välja. Aitäh kõigile, kes viitsisid päriselt mõelda mulle põnevaid küsimusi.
Vastan kiirelt ära sellised asjad, mille kohta küsiti päris palju, aga mis pikka seletust ei vaja. Roccol läheb nüüd juba väga hästi, terve nagu purikas, kes ei tea siis tal oli vahepeal väike trauma, aga all good. Mu lemmikvärv on roosa (kas see pole mitte minu välimusest juba arusaadav haha). Ma olen 22 aastane ja ma õpin sotsiaalmeedia spetsialistiks. Ma ei tegele mitte ühegi spordialaga, sest mu tervis ei võimalda mul hetkel trenni teha. Mu tervis on praegu stabiilne, aga pole mõtet seda hullu füüsilise koormusega traumeerima hakata.
 |
| Random pic sellest, kuidas Rocs ei taha mu kaisus olla.. |
Kes on mu eeskujud?
Minu ema, isa ja õde. Mu vanemad on ennast nullist üles töötanud. Nad on kõige töökamad ja kohusetundlikumad inimesed, keda ma tunnen. Mu õde on küll minust noorem, aga ometi mu suurim eeskuju, sest mina ei suutnud 17 aastaselt sellise kire ja kogu hingega millelegi pühenduda, nagu tema seda tantsimisega teeb. Ja üleüldse on nad kõik nii targad ja lahedad inimesed. Ma olen nii tänulik, et just nemad on minu perekond.
Mis teeb mind õnnelikuks?
Ma tahaks vastata, et mina ise, aga ma olen veel teel sinna. Hetkel abimeesteks on hea toit, sõbrad ja perekond!
Mis on senini mu elu suurim väljakutse?
Sõduri baaskursus for sure. Panen selle blogi lingi siia neile, kes ei tea mis hullusega ma hakkama sain.
Also ka benji hüpe oli paras väljakutse. Fun fact ma olin 13 aastane kui ma hüppasin. Või noh seda ei saa hüppamiseks nimetada, sest ma keeeeldusin ja palusin end tagasi alla viia. Mu instruktor selle peale võttis mul selja tagant traksidest kinni, luges 3.. 2.. 1.. ja lasi mu lahti..... 😂😂😂😂😂
Mille/kelle eest olen igapäevaselt tänulik?
Ma olen tänulik, et minu inimesed, minu perekond on terved nagu purikad ja alati nagu kindlad kaljud minu kõrval. Kindlasti ka selle eest, et minu haigus POTS ei ole selle suure stressiga hetkel ägenema hakanud ja teeb minuga nii tublisti koostööd. Tänks keha!
Tähtis õppetund aastast 2019?
Ei tohi kaotada enda mina ära ja vahel tuleb teha valusaid otsuseid ja ka pisut isekaid otsuseid, et ise terveks saada.
Mida ma hindan inimeses kõige enam?
Oma sõprade puhul ma hindan seda, et kui ma olen midagi valesti teinud, siis nad tulevad seda ESIMESENA mulle ütlema mitte ei klatši omavahel. Ausus, siirus ja mitte ainult selline nunnu armas ausus ja siirus, vaid ma tõesti hindan inimesi, kes suudavad mind raputada ja tagasi maa peale tuua, kui ma eksinud olen. Tänaseks on neid inimesi, keda ma tõeliselt usaldada saan väga vähe, sest neid noa selga lööjaid on igal pool ja eriti seal, kus sa ei oska seda isegi oodata. Tänks sõbrad, et mind toetate ja kannatate 😃
Mis on minu suurimad unistused?
See on küsimus mille üle ma mõtlesin kõige kauem. Mu unistused on aastatega hästi palju muutunud ja ma arvan, et see on normaalne. Hetkel ma unistan sellest, et maailmas oleks juba taas rahu ja inimesed oleksid terved. Minu enda isiklik unistus või siht on võimalikult kiiresti iseenda asjad käima saada ja teenida raha enda jaoks, mitte kellegi teise. Ma väga unistan, et ma saaksin olla ka ärevusevaba ja mitte raisata oma aega ebavajalikele asjadele/inimestele.
Kas tähtsam on teekond või sihtpunkt?
Sihtpunkt on oluline, siis kui sul on mingi kindel eesmärk, mille täitmine on sulle tõesti vajalik. Mina elan enda elu rohkem nii, et isegi kui ma hetkel ei saavutanud seda mida tahtsin, aga sellegipoolest see tee selleni õpetas mulle palju, on see palju väärtuslikum kogemus ja õppetund. Ehk mina olen rohkem teekonna usku.
Sõprus mehe ja naise vahel?
Ma ei tea ausalt, mida need inimesed ajavad, et mees ja naine ei saa sõbrad olla. Minu kõige pikaajalisem sõber on minuga juba 10 aastat ja isegi kui me ei suhtle enam eriti tihti, siis ma tean, et ta on mulle alati olemas. Shoutout to u Mario xoxo.
Kellena näen end 5 aasta pärast töötamas? Mis on minu unistuste töö?
Ma näen end organiseerimas ja inimesi aitamas. Ma näen end organiseerimas pigem muusikamaailmas ja aitamas loovate inimeste unistusi täita. Jube keerutaja olen eks haha. Me tegelikult Evitaga teame täpselt, mida tahame ja oleme teel sinna, aga kui asjad on kõik ametlikuks ajatud, siis tuleb selle kohta täiesti eraldi postitus.
Kui raske on minu erialal tööd leida?
Noooo kerge ei ole. Ma sain pakkumisi küll palju ja olen siiani avatud erinevatele pakkumistele, aga raske leida just seda mis väga väga huvi pakuks.
Kus ma näen ennast 10 aasta pärast?
Õnnelikult maailma avastamas oma inimestega ja mitte raha pärast muretsemas.
Mida ma kahetsen oma elus?
Ma üritan oma elu elada nii, et ma ei peaks kahetsema, aga üks asi, mida ma kahetsen on see, et ma põhjustasin pubekana oma emale, isale ja õele jube palju südamevalu, nagu tõsiselt liiga palju. Tänu sellele on mul olnud perioode, kus ma olen tõsiselt kaalunud kas ma ikka tahan lapsi.
Kas ma olen feminist?
Ma seisan hästi kindlalt naisteõiguste eest. Minu jaoks minu enda sõbrannade kiitmine ja hellitamine on ülioluline osa elust. Naised peaksid üksteist rohkem toetama ja mõistma. Vähem sitta ajama ja üksteisele haiget tegema. Aga ma pole kunagi enda kohta öelnud samas, et tere ma olen Mondela ja ma olen feminist.
Kas tehisintellektid võtavad maailma üle?
Ükskõik mida maailmas räägitakse, siis mina sellesse ei usu.. või vähemalt MINU eluajal seda ei juhtu. Lükake mu arvamus ümber faktidega, ma ootan päriselt suurima huviga.
Kas minu arvates on elu pärast surma?
Minu üheks suurimaks hirmuks on alati olnud surm. Kuigi ma tean, et oma hirmudele ei tohi keskenduda, siis paratamatult on see õudne teema. Ma ei tea, mil määral elu pärast surma reaalselt olemas on, aga ma olen enam kui kindel, et must auk peale surma meid ees ei oota. Võib olla on surm õudne ainult teiste jaoks ja mitte surija enda jaoks.
2019 aasta kõige valusam kogemus? Kuidas see mind inimesena kasvatanud on?
Lahti laskmine inimestest. Ma ühes eelnevas küsimuses juba mainisin ka pisut seda, et vahel tuleb teha otsuseid, mis ei ole lihtsad mitte kellegi jaoks ja tekitab vahel korraks ka veel suurema kaose. Kuid lõpuks, kui valu on möödas ja teadvustad endale, et sina loed enda jaoks siiski kõige rohkem, siis tekib rahu. Ma olen sellest kõigest õppinud väga hea eneseanalüüsi oskuse ning julguse enda eest seismise eest.
Miks ma üldse Kukupessa tööle läksin?
1. Olin lisatöö otsingul ja sinna oli poole kohaga inimest vaja.
2. Teiseks mulle tundus, et see seltskond seal sobib mulle hästi.
3. Tahtsin teada saada, kas mulle klienditeenindus meeldib - ei ole siiski minu ala. Kuku kliendid ise olid hästi vahvad, aga ma tahan teha midagi suuremat kui klienditeenindus, sest mul on niiii palju ägedaid ideid, mida ma rutiinset tööd tehes kindlasti realiseerida ei saa.
Miks Kukupesast ära tulin ja kas mind vallandati?
Ei mind ei vallandatud. See oli minu enda valik, sest kui inimese töö ei paku talle enam rõõmu ja huvi, vaid stressi ja ärevust, siis ei peaks seda enam tegema.
Kas Kenneth on ikka minu elus? Miks ma ei postita temast sotsiaalmeediasse eriti midagi?
Jah. Inimesed mõtlevad sotsiaalmeedias välja väga palju absurdseid intriige. Ma jagan sotsmeedias üsna palju, aga minu hingeelu ei ole kellegi asi ega kellelegi näitamiseks. Ma kunagi postitasin väga palju, sest ma olin tegelikult päris ebakindel ja mul oli hästi suur tõestamisvajadus.
Kas ma olen ärevusest vabaks saanud?
Tõttöelda on mu ärevus pigem tagasi. Ma olin juba täiesti eluterveks saamas TAASKORD, aga vahepealsed sündmused on mind tegelikult rivist väga välja löönud ehk päris keeruline on kodust väljas käia. Also mina ja mediteerimine pole kunagi sõbrad olnud, aga mu armas Evita on mulle päris häid nippe jaganud ehk let’s hope for the best haha.
Kuidas mul koolis läheb?
Asjad on nagu joone peal I guess? No tegelikult see kuu on niiii palju arvestusi ja mu ärevusele üldse ei meeldi see haha, aga kellele meeldiks. Lohutan end sellega, et ainult üks aasta veel ja tehtud.
Kuidas ma jõudsin ideeni juuksed roosaks värvida ja millal?
Paar aastat tagasi ma värvisin end hästi heleroosaks. Selle roosaga on lihtsalt nii, et algul teed tooniva šampooniga, siis teed natuke kauem püsivate maskidega kuniks lõpuks teedki püsivärviga. See on samasugune sõltuvus nagu tatokatega, trust me. Ja miks just roosa, sest see on mu lemmikvärv terve elu olnud, kogu muusika haha. Aga ma väga julgustan teid proovima värve, elu on palju rõõmsam päriselt!
 |
| Mina ja mu loomulik juuksevärk pic |
Kui tihti pean juuksevärvi värskendama?
Kuna mu loomulikvärk kahjuks roosa ilmselgelt pole, siis kuus korra värvin juuri ja üle kahe kuu tagant lasen üle pea värvida ja värsekendada. Also, kui jäänud mulje, et värvin ise, siis ei. Mul maailma nunnum ja parem juuksur Eva.
Kas veganlus on tulevik?
Ma olen paratamatu lihasöödik. Kui see oleks elu ja surma küsimus, siis suudaksin loobuda küll, aga muidu mitte. Ma saan aru, et meie Maale oleks kordades parem kui me ei tarbiks liha, aga ju ma olen siis elajas haha.
Kas mul on allergiaid?
Ma olen sellisele ainele nagu penitsiliin allergiline, siiiis on mul veel nõgestõbi, mis on õnneks mul juba aastaid kontrolli all ja kõige suurem allergia on mul tühise draama vastu lol.
Mis on minu jaoks sõpruse valem?
Rääkimine. Mitte tema selja taga rääkimine, vaid omavahel rääkimine, nii heast kui halvast.
Tänks, et lugesid!
Mondela xx
