Tere jälle! :)
Täna kirjutaksin õige pisut teemal, mis on mulle isiklikult väga südamelähedane - nn SBK (lühend sõnast sõdurioskuste baaskursus). Valisin selle teema, sest sain oma algse POTSI postituse eest niiiiiiii palju positiivset tagasidet, aitäh kõigile!! Paljud teist tundsid huvi kuidas on elu POTSiga igapäevaselt. Otsustasin seepärast kirjutada hoopis natuke spetsiifilisemalt sellest kuidas ma talun POTSiga füüsilist koormust üldiselt ja millest tekkis hullumeelne idee lisaks gümnaasiumiõppele veel nädalavahetustel metsas ringi joosta.
Tegelikult ei oska ma sellele tänaseni lõpuni vastata. Kui keegi seda küsib, vastan ma tavaliselt, et mul lihtsalt on mega heameel, et ma seda tegin, aga uuesti ma seda ei teeks. Proovime siis koos analüüsida, et miks ma seda tegin.
Meil leidis 10-ndas klassis aset riigikaitselaager ja seal üldiselt levinud vingumise asemel nautisin mina toimunut täiel rinnal. Ma tunnetasin kohe klikki, et vot see ongi minu ala. Peale laagrit nihelesin kodus rahutult omajagu aega - kuidagi ei olnud nõus leppima mõttega, et olid toredad kolm päeva, ja nüüd on kõik. Tol hetkel olin ma 16-aastane ehk ajateenistusse ma kahjuks veel ennast pakkuma minna ei saanud (tagantjärele mõeldes olen rahul, et ei saanud, sest ei tea mis mu tervisest kaitseväesveel saanud oleks). Seega pidin leidma ajateenistusele alternatiivse väljundi ja esimese googeldamisega leidsin Kaitseliidu!!! Saatsin otsekohe avalduse ja hakkasin endale kohe ka igasugu nn militaarkola kokku tellima.. Varsti pärast seda pandi mulle POTSi diagnoos ja kõik riigikaitseline jäi nagu natuke unarusse.
Peale esimest kahte SBK nädalavahetust olid kõik kursuslastest kaasvõitlejad juba nn omad joped. Kursuse instruktorid olid viimase peal!! Nende õppekuude jooksul omandasin ma sedavõrd palju oskusi ja sain kogemusi, mida ma kuskil mujal ei saaks ega kogeks, aga ma ütlen ausalt - minu jaoks oli see tohutu katsumus.
Imetlesin kursusekaaslasi, kes sooritasid harjutusi ja ülesandeid kuidagi kergelt ja lõbusalt. Minu kohta sama öelda ei saanud. Ilmnesid selgelt olukorrad, kus ma ei saavutanud tugevat tulemust just POTSi tõttu.
Näiteks kui olime esimest korda välilasketiirus ja peale mu esimest lasku läksin ma krampi ja olin justkui halvatud, muutusin nö kivikujuks. Ehkki ma olin varem ometi relvast väljaspool Kaitseliitu lasknud, ega ole mul kunagi ka relvade vastu mingisugust hirmu olnud, aga siis, seal laskeväljal, ei suutnud ma end enam liigutada. Mu organism ei saanud müraga hakkama - ümberringi kõik aina lasid omade sihtmärkide pihta - järgmine hetk mul juba süda puperdas, vererõhk tõusis, pilt oli udune ja peas keerles mõte, et kui ma seda ära ei tee, olen ma läbikukkuja. Ma teadvustasin endale, et need pn POTSi sümptomid, mis lihtsalt süvenevad. Jõudsin küll mõelda, et ma ei või ise sinnaaotsa veel paanitsema ka hakata.. aga ärevus sai minust võitu. Sellel ajal olin ma POTSist veel vähe teadlik, ei osanud seda eriti kontrollida. Nii ma siis istusin ja kuulasin kuidas mulle räägiti, et kui pauku kardad, mine naiskodukaitsjaks.. wow thanks for the help eksole. Minu õnneks oli sel ajal SBK ülemaks kõige mõistvam ja toredam mees, kes võttis sealsamas hetke, et minuga personaalselt laskeharjutus läbi viia, vähema müra tingimustes. Tänu temale õnnestus mul üldse SBK-d jätkata, sh läbida ka relvaeksam, mille ma lõppude-lõpuks sooritasin väga headele tulemustele.
Peale kirjeldatud kogemust oli elu hoopis ilusam ja päike paistis jälle eredalt. Ma olin peaaegu kindel,et hullem on möödas ja nüüd ma olen tugev. Päris mitu nädalavahetust ma ennast selliselt tundsingi - üle kõigest, mina juhin POTSi mitte POTS ei juhi mind. Paraku, täpselt nagu kõigil tuleb ette tagasilööke, elasin minagi suvise suurema laskepäeva eel üle eelnevaga sarnase ärevuse. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis nii kui mul esineb natukenegi väikest ärevust, pean ma arvestama faktiga, et mul võib tulla POTSi hoog, sest ma olen lihtsalt nii tundlik. Helistasin selle ennetamiseks kohe empsile, kes minuga koos kindlas rütmis hingas ja kinnitas mulle, et olen tubli. Sisuliselt rääkis ta mulle sel hetkel kõike, mida inimene sellises olukorras kuulda tahab. Tänu sellele sain ma end selgi korral kokku võetud ja jälle kogemusevõrra rikkamaks.
Kõige paremini on mul meeles mu SBK lõpurännak, kus me kogu kursuse vältel õpitut mitmepäevasesse rännakusse rakendada saime - läbisime erinevaid kontrollpunkte, lahendasime erinevaid ülesandeid. See kõik oli ülesehituselt huvitav ja kahtlemata lõbus, aga kontrollpunkte oli palju, aeg sellepärast piiratud, mistõttu magada said reaalselt ainult kiiremad. Minul oleks olnud võimalus puhata paar tundi, aga kurnatus, üleväsimus ja elamuslikkus ei lasknud magama jääda. Kui(puhke- või une)paus läbi sai, tuli võtta asjad ja edasi rännata. Viimaks, nähes silmapiiril nn finisijoont, saime ülesandeks liikuda selleni võimalikult kiiresti (kas kõndides või joostes). Ja peale joone ületamist juhtus see, mida ma eelnevalt ka kartsin - kukkusin kokku ja kaotasin teadvuse. Olen ääretult tänulik, et Kaitseliidul on meditsiiniline pool tugeval tasemel. Tänu sellele ma üleüldse julgesin südame rindu võtta ja riskeerisin võtta ette viimane katsumus, SBK lõpurännak. Lamades kiirabiautos, tagasi staabi suunas liikudes, olin ma tegelikult maailma kõige õnnelikum inimene!!!! Seda eesmärgi saavutatuse ja eneseületuse tunnet ei olnud ma varem ega ole ma ka tänaseni uuesti tundnud. Umbes nädalajagu hiljem viidi läbi ametlik SBK lõpurivistus, kus juba armsaks saanud instruktorid, kursuse ülem ja malevapealik kursuslastele vastavad tunnistused ja meened üle andsid. Seda said vaatama tulla ka lähedased. Minu nimi öeldi välja esimesena ja ma olin väljakutsutuna nii väga närvis, et oleksin peaaegu vale käega au andnud. Õnneks seda ei juhtunud. Ma lõpetasin sõduribaaskursuse väärikalt ära.
Siin postituse lõpus ma tahaksin tänada kogu meie võitlejate ja instruktorite tiimi, kes ei andnud minu osas alla ja aitasid mind lõpuni välja. Ma leidsin endale sellelt kursuselt inimesi, kellega loodan veel palju erinevaid eluetappe jagada.
Mondela xx
